Tööpäev

Mm.. Elu on olnud vahepeal, siis blogil ei ole ruumi. Sellest elukesest midagi rääkida ka ei ole, kõike on plaju lihtsalt, palju tööd, palju pidu, palju eufooriat ja melanhooliat, mõtteid.
Homme on viimane tööpäev, woot!
Aga miks ma tegelikult blogiakna lahti võtsin, mitte ju selleks, et öelda, et mul midagi öelda pole. Tegelikult ma tahtsin lõhnadest rääkida, mina ja mu metslooma instinktid.
Eile haarasin vale kreemituubi järele, ei sattunud mitte kibuvitsaline suvine, vaid paksult mee järele lõhnav talvine ollus. Lihtne, selge, eksju, loll laps, pane vale tuub käest ja otsi õiget! Aga ei, ma jäin nuusutama seda... sest sellega koos tuli mitmete külmade kuude hommikusi mõtteid ja emotsioone, selliseid ilusaid. Siis mul oli kahju natuke, aga ainult veidi. Tegelikult hakkasin hoopis mõtlema jälle, et ma olen ju varemgi nii teinud, küll kreemituubide, küll lõhnadega, need toovad kohe mingi aja tagasi ning olemegi nagu metsloomad, nuhutame minevikku. Kummaline.
Ja tulid meelde kõik need lõhnamomendid, vanaema kortermaja iidne puutrepp, kodukorter, kui kaua eemal olnud, mõned lacoste ja mahaloksutatud õllega ruutmeetrid, miski äärmiselt nakkuv kätekreem, ja veel ja veel. Minu noor elu on siiski vist juba päris pikk olnud... vähemalt vahel tundub nii.

Puhkepäev

Nüüd ei ole nädalapäevi, graafik on. Viimased viis päeva on üldse olnud nagu üks ajatu päev, mis kestab igavesti. Ehk siis oli viis kaheteisttunnist tööpäeva, üks puhkepäev vahel. Aga siiski asju juhtus, hämmastav, et sündmuseid on sama palju kuidagi, ükskõik, kas sa veedad oma aja midagi kasulikku tehes (töö) või mitte (naudid ennast ja elu, eksju). I'm enjoying being busy to the fullest.

Aga, mis siis oli.
Esimene kakskümmend kukkus, oh my god, it's happening to us, me saame täiskasvanuks ja siis vanaks ja sureme ära. Huumor. Oleks nagu enesestmõistetav, aga sellised asjad on siiski... kuidagi ootamatud. Kahe tööpäeva vahel pidu ja piibuöö, 4h und. Sain esimese 'workaholic' templi. (Palju önne, veelkord.)
Hämmastavalt rõõmus päev tehes sporti ja muidu tormeldes mööda linna. Ujuma ka jõudsin. Aga nagu alati liigrõõmsatel päevadel tõi õhtu sõbra ja jutud. Ei olnud seekord toredad jutud, vestlus hoolimisest ja austusest ja kooseksisteerimisest. Miks inimesed ei oska ja ei saa aru liiga tihti, ei õpi. Liiga vastik teema laiemaks aruteluks.
Raamat vaikselt tiksub, 'Võlumäge' loen, ajendab ajateemalisi mõtisklusi ja suurendab sallimatust mittetöötavate indiviidide vastu. Mul on vist kinnisidee, või noh, päris kindlasti. Ma olen töö usku. Ilu usku ka tegelikult, aga see on nii abstraktne mõiste, isiklik ja hoomamatu. V-b ma kunagi kirjutan sellest pikemalt, praegu... see ei ole teemas.
Ja ma oman taaskord valesti valitud töökohta :D. Nimelt olen ma umbes nanomeetri kaugusel meestepintsakute fetisheerimisest, I mean, noormehed ülikonnas on alati olnud... ahem, võrdlemisi kompud, aga see ületab juba kõik piirid. Need on isegi seal puudepeal kümnekaupa rippudes ligitõmbavad.
Rääkides tööst ja usust ja noormeestest, oli ka vestlus sõjaväe ja lastetusmaksu ja inimesekssaamise teemadel. Kõik need asjad on omavahel seotud, ausalt. Nimelt mehed, kes viilivad sõjaväest on äpud. Kolossaalselt, väljaspool igasugust kahtlust, viilijatele määraks kohe topeltaja, sest just neile ongi seda kõige rohkem vaja. Aga sealt edasi naistele, et miks meie siis ei pea tegema läbi mingit kohutavat 'naisekssaamise' katsumust, noh, nagu nt oma vaagna paigastnihutamine ja jõle ajutine deformeerimine. See ju puhtalt valikuline, keegi ei sunni... peale lastetusmaksu loomulikult, aga see tundub ka nii... ebaeetiline kuidagi, nii maailma rahvastiku kui ka üksikisikule tehtava kadalipu pärast, kui ta ei saa lapsi ja seda igati tõestama peab hakkama, kinnimakstute vältimiseks peaks ju tegema riikliku kontrolli kõigile lasteta naistele või mis? Ja siis loomulik geenius tegi oma tööd. Lasteta naised saadame kolmekümne eluaasta täitumisel samuti ajateenistusse, teenigu riiki ja isamaad teisel viisil! Sõtta ma neid loomulikult ei saadaks (*neid* sest mul ei ole kavatsust nende hulka kuuluda), see oleks... vale nii mitmel tasandil, mida ma ei hakka põhjendama. Eks kogu jutus oli huumorit rohkem kui tõsist kaalutlust, aga veendumustesupp oli ka paks. Et siis poliitikasse minek.
Ja... nii oligi. Jäegmise korrani.

Neljapäev

Ma ei saa märkimata jätta enam, et mind häirivad ja saadavad ühed lauluread, pikemat aega juba. Cookies, kui keegi saab aru kustkohast need on.

And I've had recurring nightmares

That I was loved for who I am

Missed the opportunity

To be a better man

...

Aga filo kütma ei hakka, töö ootab mind.

Teisipäev?

Nüüdsest ma jälle tean, mis päev on, peaaegu. Ei ole isegi imet sündinud, homme hakkab töö lihtsalt. Kahjuks on viimasel ajal blogima sattunud ainult kurjas meeleolus... see kipub nii olema, oli ka päevikutega, mida ma kunagi pidada ei suutnud, sest mul oli nii piinlik eelmist sõgedat sissekannet avada. Ma siis hea meelega parandaks ennast nüüd, väga tore on tegelikult, enamus ajast.
Jaanipäev oli vahva, ma käitusin vist esimest korda elus eakohaselt (:D). Üldse on tunne, et elu hakkab paika loksuma peaaegu täielikult juba. Ei mõtle selle all, et muidu pidev puberteedimöll oleks olnud (ainult vahel, muig) või et nüüd on korrapärased viisaastakuplaanid. Ei, üldse mitte.
Tasakaal on kohale jõudnud hoopis, osaliselt asendanud raskemeelsuse ja kõrvaldanud igasuguseid huvitavaid nähtuseid. Meeldiv on näha, et see on tutvusringkonnas peaaegu valdavaks saanud, enamasti küll aasta vanemate seas, kuid siiski.
... mõtted on eriti hajevil täna, sport teeb loiuks. Kuna sellest nii kui nii on inside-post vms saanud siis...
Elu on ilus! Ja et seda tajuda ning hinnata on vaja mitte ainult mõelda, vaid ikka tunda ka. Ja hinnata ja väärtustada, teha tööd ja näha vaeva. Ning vahel tõesti ka kannatada. Muidu ei ole meil ju tegu õnne, vaid lihtsalt mugavusega.

Ma ei tea, mis päev on

Vahepeal on aega möödunud... erinevatel põhjustel on jäänud korduvalt postitamata. Viimane sissekanne oli siis keemia eksami eelõhtul, nüüd on ka tulemus teada, 95. Ego natuke valus, aga vaikigu värdjas, oleks palju hullemini saanud.
Kaks klassiekskursiooni vahepeal olnud, Peterburg ja Middle-Of-Nowhere rattamatk, mõlemad äärmiselt lahedad ning samas... traumeerivad. Palju inimesi pidevalt koos + suprise pairings ei ole ilmselt minu teema, aga emotsioonid olid ka positiivselt laes, korduvalt. Oma katkise vene keelega sain kriisiolukorras vägagi edukalt hakkama ja seitse tundi märjas ja külmas ootesõitu ei murdnud ei mind ega mu meeleolu. Kuid... kuid.

Ikkagi olen ma pahane praegu. Eile ka olin. Põhjusi tasub tegelikult otsida pigem üleeilses.
Et siis olen rõõmus (not) pubekas jällegi, inimesed on nii nunnud. Ma lihtsalt ei saa aru... mitte millestki tegelikult, kuidas inimesed toimivad ja mis neid tiksuma paneb. Eriti ei saa ma aru sellest, kui inimesed tahavad tõprad olla. St, inimesed, kellel ei ole loomupäraseid omadusi olla kurjad värdjad, kes tahavad olla kurjad, koledad ja halvad sellest ise täiel määral aru saades (või ka need, kes ei saa aru ja leiavad, et lihtsalt lahe oleks nii olla). Ilmselt veider väljendus jälle... loomupärased omadused.
On üks näitsik, väike siresäärne olevus, täielik psühhomõrd. Tõprus on tema kätes arenenud peeneks kunstiks! Kui ei ole empaatiavõimet ja inimlikke tundeid ja pooli organeid ja ümbritseva taju... siis ei ole. Maha kanda, end of story. Ja siis on inimene, kes lihtsalt ei taha osata olla. Noniinahhui lihtsalt ei taha. Sealjuures tahab ta, et tal oleks sõpru, aga teeb nägu, et see on triviaalne. Käib ringi ja mõnitab, eriti siis kui tema vastu kena olla ja solvub kui teda selle pärast tõpraks nimetatakse! Ja saab ise suurepäraselt aru, et käitub tõrjuvalt ja ei pea end suurepäraseks inimeseks just.
Siis on loomulikult veel lahedad sõbrad, kes vahelduva eduga käituvad, nagu nad su sõpruse vastu võtmisega sulle eriti suure teene teeksid. Sõprus on nagu töö, inimesed. (Mulle meeldib töö, btw) Sa ei tee kellelegi mingeid teeneid, et siis üles tõstetud väikese sõrmega vastuteeneid oodata ega nõustu lubama teistel oma säravat isikut piielda, sest nad ju nii väga tahavad. Sa teed, mida sinult oodatakse ja teised teevad samuti seda, mida neilt oodatakse, väikeste nihete ja mõistmiserinevustega, mis kuuluvad lahendamisele või ignoreerimisele. Ja sealjuures saavad mõlemad osapooled kasu ja kõik on rahul. Ideaalne.
Küünilisust kõrvale jättes teeb selline jama ikka liiga küll. Ikka veel ei saa millesti aru.
Aeg omaette toriseda kuskil, jälle. Õnneks, erinevalt 15. eluaastast, läheb selline jama paari päevaga üle, jumal tänatud.
Next stop, miks ma tegelikult vihkan blooge ja twitterit ja igasuguseid 'mood title' asju.
Sorry for the rant, loodetavasti on isiklikuvõitu mula taga näha siiski üldist probleemi, mitte ärritust inimeste suhtes, kes selle esile kutsusid. Ma ei tea, miks ma issanda loomaaia kummalisi isendeid üles otsin ja befriendida üritan. Vähemalt põnev on.

Reede

Just natuke aega tagasi juhtus miskit esimest korda. Just enne kui ma vanni rahunema läksin. Nuh, blogiperverdid, on lõbus?

Ma lõpetasin järsult ja kategooriliselt ühe isikuga suhtlemise. no biggie, I knows, has happened before. Inimesed ikka teevad üksteisele kurja kuidagi ja asjad lähevad sassi ja siis on gordioni sõlm. Aga selles ka pole asi.
Ma kustutasin ta kaardilt, sest ta rääkis mulle oma eluvaadetest ja ideaalidest. (see kõlab nii kohutavalt) Üks väike virtuaalne vestlus, mille käigus nii muuseas teatati veidi kaugenenud sõbrale asju, mis põhjustasid... õudu. See oli õud ja tülgastus ja ahastus, sest need mõtted olid jälgid ja rüvedad ja mõjusid kui sulatinaga üle valamine. Mu käed värisesid, mu põsed lõid hõõguma, süda läks pahaks ja mulle tundus, et ma hakkan kas oksendama või nutma.

See kõik kõlab... kummaliselt, mulle endale ka. Nagu ma oleks viisteist ja teada saanud, et mu parim sõbranna ei armastagi Marilyn Mansonit rohkem kui elu ennast. Aga on asju, põhimõtteid, mis... lihtsalt toimivad nii, tundub. Asjad, mis ei ole mitte lihtsalt arusaamatud, vaid nii fundamentaalselt vaatlejale valed, et mõjuvad antiainena. On nii kohutav kuulda selliseid sõnu, ideid, väljendatuna kellegi poolt, kes on olnud väga suur elu osa noh... nii aasta vältel. Ma ei oska seletada siin midagi, ega õigustada või muud sellist. Aga ma vist saan nüüd paremini aru ühe uskliku tüdruku näolt läbi käinud emotsioonidevivarrist kui ma halva juhuse tõttu rämedat satanistlikku laulukest pidin eksponeerima.

Reede

On reede ja kõik kohustused on otsas ja päike paistab ja soe on ja kunstikooli lõpetas järgmine lend ja nad olid nii head, paremad kui me eelmised ja oli nii kahju, et see aasta on läinud nii, et ei saa seda seekord vaadata laotatuna seinale, et need elu värvid ja värvid üldse on olnud nii kauged ja kõik uued riided on puhtad, vabad akrüül(õli)värvist ja ei ole olnud seekord neid pisaraid ja higi ja verd ja katarsist.
Aga ma lamasin kontoriroti välimusega pargis ja sõin lusikaga karbist kooki ja surusin võtmekimbuga veinipudelil korgi sisse ja kuulasin kuidas teised tunnevad seda, mis meil oli eelmisel aastal ja nägin seda rõõmu ja kerget kurbust ning inimesed unustavad ikka ära mu vanuse ja panevad mõnuga juurde, kuigi tunnevad mind aastaid, ja odavast veinist valutab pea ja põsed tulitavad ja uutes sukkades on auk ja rohulibled, ja sõbrad on suurepärased ja nii hea on.
Nii kuradi hea.

Kolmapäeva keskpäev

Millistel imetabastel põhjustel võiksin ma blogiorbiidil olla keset argipäeva? Eks ikka selle pärast, et lõpuks ometi on aega ka hingata ja elada, tunnid hakkavad vaikselt ära jääma, lõputu õuduse õudne lõpp paistab! 11. klass saab kohe-kohe ületatud, päike paistab, soe on, ja järgmise aasta sihid tunduvad juba lootustandvamad.
Veel on positiivsust: masu on mind küll tabanud, aga ei ole võtnud töökohta, juuli on jälle hooleta ja septembris näppu imema ei pea. Üleüldse on viimasel ajal rohkem õnne ühe inimese kohta kui peaks olema, v.a siis, kui seda ei ole *muie*. Aga... mul oli tegelikult asju öelda ka, mitte ainult kilgata ja üles-alla hüpata.

Tulevikuplaanid. Seos loomulikult läheneva lõpuga minu ja ka lähedaste inimeste kooliteel, ei saa üle ega ümber. Silmas ei pea isegi erinevaid plaane, et oi kui madalale või kõrgele keegi sihib, yada yada. Minu tänane (tegelikult juba väga paljude ''tänaste'') probleem on tulevikuplaanide olemasolu, sest eesmärgipärane tegevus lihtsalt meeletult paitab silma ja vabalt triivivad indiviidid tekitavad tapjainstinkte.
Alustame siis minust. Olen koguaeg omanud umbmääraseid tulevikuplaane, mingil määral muutlikke, loomulikult, aga täiesti reaalseid. Juhus ja tuule suund võivad mõjutada, aga mitte enamuse ulatuses. Viimase aasta jooksul on selgunud riigieksamite valik, asjad mida ma nendega peale kavatsen hakata ja üleüldse, mis saab aasta pärast, kui kodune kool ulatab paki dokumente ja siis jalaga takka uksest välja kihutab. Selged on ka minujaoks elu põhipunktid - kauem kui 20. eluaastani kodus ei ela, ükskõik, kui ränka tööd ma selle jaoks tegema peaks jpms. Ühesõnaga, raamistik on paigas, ei ole mitte terasesse valatud, aga on, millest lähtuda.
Ja teised? Don't get me wrong, ma ei leia, et mul oleks mingil kosmilisel tasandil õigus kobiseda, on igasuguseid huvitavaid põhjuseid tulevikuplaanide mitteomamiseks, ma ei kavatse nüüd kogu maailma peale enda põlema panna. Kehastudes taas kõikvõimsaks ja andekaks leian ma siiski, et: tulevikuplaanide eitamine on hirm, ''elame-näeme'' ja ''heidan maha ning ootan, et elu minuga juhtuks'' suhtumised on lihtsalt puhas pederastika, kui neid elufilosoofiana võtta. Tuleks vist defineerida ''puhas pederastika''... Ümbersõnastus, kui minu vanuses (18), või tegelikult ka ükskõik mis vanuses inimene keeldub enda elu planeerimast ja seega mingi kindla suunaga tegutsemast, enda eest vastutamast, siis paratamatult teeb keegi teine seda tema eest, ilgelt mugav, eksju. Vanemad näiteks üheks suurepäraseks turvavõrguks, te tänamatud tõprad.
... ohhh. Seostatud tekstiloome kukkus läbi, viha selgroota lapsepõlvepikendajate vastu on natuke liiga suur. Eks me kõik mingil määral kahtleme ja ei tea, kus on õige ja hea ning mida me tegelikult elult tahame peale abstraktse õnne ja õnnestumise. Aga elu algab, aeg astuma hakata.

Eile

Pikk paus on olnud, matemaatika vallutas mu aju ja tegi selle pilbasteks. Eelpoolmainitu tõttu ei ole mul ka midagi kirjutada tänasest, sest see on möödunud viljatus positsioonisõjas. Ainult mürkgaas ja tankid ongi veel puudu, ilmselt tuleb õpik kohviga üle pihustada vms, peaaegu oleks seda teinud juba. (Ei sega siia mu ajupudrust veel keemiat, ehk kohvi pihustamine ei ole võrdne gaasiga, kõik on juba piisavalt sassis.)

Aga eile. Eilne oli uneventful w/maths kuni momendini, mil pidin töölt läbi jooksma. Olen mina kavamüügis rahulikult, äärmise huumoripuudulikkusega, kui jookseb trepist üles väike tüdruk, nii kahe-kolmene, isa kannul, ja hõikab peale minust möödumist isale, et 'ta oli täitsa tüdruku moodi'.
Yup. Ma olen ametlikult slightly akin to a girl. Huumor, tuju oli tükk aega hea.
Mind hakkas selle peale huvitama, kuidas ta selle lauseni jõudis. Sest matemaatika ja loogiline deduktsioon on elu alused! Lapsed ka ei pritsi sõnu niisama, põhjused on ikka olemas. Eks selle lause sünd on lihtne arvatavasti, väikese lapse jaoks, kes alles hiljaaegu omandas sorava, arusaadava kõnevõime, ei tähenda 'tüdruk' hoopiski midagi sama universaalset kui meile. (Naissoost, kas otseselt mittetäiskasvanuliku kehaehituse ja väljanägemisega või ütleja suhtes tajutavalt noorem naine... või lihtsalt vähem sugulisust rõhutav ütlemine, sõnapaar tüdruk&poiss tekitab hoopis teisi seoseid kui naine&mees) Tema maailm koosneb ilmselt veel sõnadest 'tüdruk (=vanem kui tema)', 'väike tüdruk (=sama vana kui tema)', ja 'tädi (=vanus nagu emal)'. Vähemalt mina mäletan enamvähem sellist maailmakäsitlust ja arusaamisõpetust. Hüpoteetiline kõik.
Ehk... mul oli liiga palju aega lihtsalt seina põrnitseda. Aga mõtteahel jätkus teiste eritõlgendustega, maailma teisitimõistmisega ja teisitimõistmisega sellisel astmel, et see tundub fundamentaalselt vale ja õudne. Näiteks... muusika. Päris sõnade ja viisi ja sisuga muusika, isegi mitte eriti populaarne ja kole. Inimesed, kes on tuttavad ja omad, täiesti sümpatiseerivad antud muusikalise ilminguga... ja mõistavad seda täiesti kardinaalselt erinevalt. Ei räägi maitsete erinevusest ega kergest teisest varjundist, vaid erinevusest agoonia->mugav telje otspunktidel. Erinevused info tõlgendamisel olenevalt inimesest, kogemustest ei ole mingi üllatus loomulikult, päris eile ei sündinud, aga... wow. Tolerantsus on tuttav mõiste aga ääretult raske on mitte lüüa teist tõlgendust suure punase ''VÄÄR'' templiga.
Elu oma ühekülgses ja kitsarinnalises peas on kerge ja hea, ma tõmbun sinna nüüd tagasi, mata võtan kaasa.

Õnnitlused

Täna on Elisabethil sünnipäev, aga reaalses elus ei saa ma seda talle soovida, sest kaks kuud enne täisealisuse saavutamist sõitis ta ära Jaapanisse, kus ta veel päris tükk aega alaväärne olla saab. Minu jaoks mitte küll :).
See on pühendatud blogisissekanne.
PALJU ÕNNE! kalli-kalli

Laupäev

Ma rääkisin ennist uuest aastast, kuidas ta just nüüd tuli. Tegelikult ma ei olnud purjus ega lihtsalt ohmakas, ma mõtlesin seda täitsa tõsiselt. Minu aasta käib minuga kaasas, astroloogilise ajaarvamise aasta on teine asi. Uus aasta algab pärast märtsist maini vältavat surnud perioodi, mil elu on hädaorg ja viletsus, sooritaks paar massimõrva võinoaga ja üleüldse peatage maailm, ma tahan maha minna.
Mai keskelt alates on selline tunne ainult õhtuti. Aga varsti tuleb igavene hommik, täna varalõuna ajal oli juba selline tunne. Oh reetlikku huumorit.
Tegelikult paar tundi tagasi mul oli juba pikk monoloog peas, mis kirja panna. Kuidas ma olin rusutud ja jalutasin kõrgete kontsadega rannas, saapad liiva täis, nägin luigekorjust, mis nägi kaugelt välja nagu hiiglaslik udusulg jne. Aga siis ma otsustasin et lisaks melodramaatilisusele olen ma loll kah veel.
Head ööd, ma lähen vaatan euroviisut ja üritan täna rohkem lollusi mitte teha.

Vajan tantsitamist

See on tegelikult täiesti kohutav, kuidas ma tantsimist igatsen. Ja sealjuures üldse mitte igasugust tantsimist, reivida ja muidu keksida ma võiks mõningaste abivahenditega kodus üksi ka, ma tahan valssi tantsida. Või ka tangot, parimal juhul mõlemat, peaasi, et mitte korraga.
Oh, tegelikult ma ei tegelenud sellega üldse piisavalt, et see niiviisi elu üle võiks võtta äkitselt. Pealegi oleks ma nii kolm nädalat tagasi igale küsijale vandunud, et ma ei taha enam kunagi tantsida. Ma nüüd istuks ja podiseks omaette mõnda aega, frustratsioon on piiritu.
Aga kõik on siiski okei, ma parem istun siin selle tantsuihalusega kui ilma selle viimase kuue kuuta, millest kaks tegelikult pidevaks õudusunenäoks kujunesid. Palju rohkem on kahju inimestest (loomulikult ma vihjan kuhugi), kes sellistest asjadest aru ei saa, kelle elu koosneb ainult asjade tahtmisest, mitte vajamisest. Ma tükk aega ei uskunud, et see võimalik on, aga nojah, kurat võtku näpust, käsi jääb mulle, on võimalik.
Nüüd võiks oma lemmiktõpra filosoofiat kütta, oli selline lahe mees kunagi, ma tegelikult pidevalt räägin temast. Ta nimelt leidis, et haritud ja vaimsete eeliste ja vajadustega inimesed on paremas seisus kui pööbel, kes ei oska kõike vaimule vajalikku üldse tahtagi. (ma ei nimetanud kegagi pööbliks just, ennast ka ei ülistanud, tegelikult). Samal ajal arvas ta, et õnne tuleb vältida, sest õnnetu olek on (nagu ka keeleliselt näha, õnne-tu, ehk ilma õnneta) vaid tagasilangus kõrgendatud meeleoluga seisundist. Järelikult tuleks elada ilma õnne tundmata, vältides seeläbi õnnetust. Ilmselgelt oli see mees nooruses rämedalt suheterindel kaela saanud.
Ehk siis kaks samalaadset olukorda erineva toimimismudeliga. Vaimsete asjade puhul on hea, kui vajadustki tunned, mis siis, et sellega kaasneb oht tunda puudust, aga kohe kui sekkuvad emotsioonid on parem lihtsalt purki ronida ja seal rulluda kuni üle läheb. Jess, oleme loogilised.

Üleüldse ma peaks blogi ümber nimetama millekski nagu ''olen Donja Quixote'' või Tatjana või Misantroop... mõni teine kord.

Kõiges selles on muide süüdi üks laul koos taustal hõljuva Twilight'i videoga. Seda filmi ma pole muide lugenud, ega raamatut näinud. Ja vastupidi.

Neljapäev

Täna räägime kunstist. Või keemiast, aga kuna ma ei taha rääkida keemiast, siis me räägime ikkagi kunstist.
Eile oli kunstiajaloo tund, oli kurb. Miks oli kurb? Sest me õppisime romantismi ja realismi vihjetega peatselt saabuvale impressionismile. Iseenesest okei, mul ei ole nende vastu pooltki nii palju kui näiteks dada, futurismi, hüperrealismi või, jumal küll, tubismi vastu. Küll aga käis jutust läbi mulle teada, kuid ilma pideva kunstihariduseta vist hämar fakt - romantismi loetakse esimeseks moodsa kunsti vooluks. Ja jõuame asja tuumani, seda loetakse esimeseks, sest nemad alustasid otsese vastandamispoliitikaga. Meie teeme nii, vastupidiselt eelmistele, sest nemad on lollid ja nende viis on vale ja kole ja sobimatu. Esimeses kolmikus, klassitsim-romantism-realism, on ka ilmselt kõige selgemini see näha. Aga ajtab kunstiajaloo tunnist, see ei olnud tegelikult põhiline, mõte oli arengutüübi vahetumises. Vanast arenev ja sündiv uus asendati vana purustava uuega, nagu põrkaks ringi kera sees: omalt kohalt risti vastu, väike nurgamuutus ja jälle vastu (reaalkool kammib ära, ikka kohutavalt). Ma saan aru selle arengutüübi eelistest, eriti praeguse ühiskonna ja kiirete muutuste kontekstis, praegu ei kujutaks teisiti ettegi, ma arvan. Aga samas mind siiski häirib see uuendusmeelse ja edasipürgiva põlvkonna (minu) suhtumine, et vanemad tegid kõik valesti, meie teeme uuesti ja paremini. See on lihtsalt liiga ''flailing around'' suhtumine, eriti liites sinna imho seotud nähtused nagu noorusekultus ja ''kõik seksikaks'' buum. I'm in over my head, tõenäoliselt. Aga täna oli see, mis kripeldas, homme on midagi muud.
Tagasi keemiat õppima.

Maailm jätkub, head uut aastat

Nagu arvata võis ei saanud maailm veel otsa, tõenäoliselt kasvas ainult kosmiline karmavõlg. Kuna täna oli tegelikult võrdlemisi mõttekasin päev tuleb mõlgutada üleeilseid mõtteid. Näiteks muusika otsatust ohtlikkusest.
Tegelikult ma ei tea, enamustel ilmselt ei ole nii, aga mulle avaldab muusika tohutut mõju. Näiteks mõni nädal tagasi langesid kokku kolm asja: iseseisev filmipiidlemine muusikatunnis, vaba pärastlõunatund ja TKR kinnine arvutisaal, mis viisid mu hoopis muusikat kuulama. Vaadatud filmist mõjutatuna valisin välja kõige meeldivama kujundusega albumi (Miserere) ja... veetsin pooltunni süvausklikuna. Väike, peaaegu antikristlik, mina kaotas pooleks tunniks täielikult aja ja ruumi taju, uskus kõiksuses valvavat vanajumalat, viimset kohtupäeva ja kõiksugu muud vahvat. Emotsioon on loomulikult kirjeldamatu, aga hiljem järele mõeldes ehmatas vastleitud poikvel silmadega fanatism ära küll.
Järgmine peatükk sama teema all: laupäevane Hedvig Hansoni ''Ema laulud'' (no loomulikult ei läinud vabatahtlikult, töö), kus toimus nutt ja hala kõrgemal astmel. Saadetud see kõik tundest, et elu eesmärk on siiski korter Kalamajas ja paar podisevat põngerjat, hästi ruttu sealjuures. Palju huvitavaid kujutluspilte tekkis selle tunnise sundolukorra ajal, mõtteid ka. Sest tõesti, pohhui see viimaste kuude Gordioni sõlm ja kogu teadliku elu drillitud haridus-, elu- ja kõik muud standardid, iseloomu viskaks ka kohe takka järgi.
Loomulikult naases mõistus poole tunni jooksul peale saalist väljumist, lahkus kalamajaentusiasm koos õnnetute karvasevõitu kunstipoistega , jumal tänatud. Muusika on ohtlik ja õudne ning mina oman äärmiselt halvasti valitud töökohta.

Uus aasta ka loomulikult, mina ärkasin sellele alles nüüd, vist on tsükkel sassis.

Homme saab maailm otsa.

Ausalt, saab küll! Või noh, okei, võib-olla mitte järgneva (hetkel) 14 minuti jooksul, aga vähemalt siis kui hommikul tõusma peab, sest fail at life on mitu päeva mitte juhtuv olnud. Põhimõtteliselt sai ühistulemusena mingil hetkel selgeks mõeldud lahendus meie kõigi, maailma, ja elu probleemile üldiselt - miks pidevalt nii vilets olla on? (iseenesestmõistetavalt vahetunnijutud) Lahenduseks siis sama ilmselgelt tõde, et kui me ei astuks konstantselt peadpidi ämbrisse, siis elu oleks lihtsalt liiga ilus, ebatõeline, seega mitte tõsi ning võimatu, ja saaks otsa. Maailmal käivituks enesehävitusprogramm, sest mitte ämberdades me rikuksime kolossaalselt universaalset tasakaalu ja kaboom.
Anyways, see oli mõnda aega tagasi, aga kerkis uuesti tulles täna töölt, kui pidime teise grupiga nentima, et on olnud ideaalilähedane päev, rõõm kasvab eksponentaalselt, kahju et me kohe-kohe kõrvitsateks muundume. Yada-yada, everyone gets the drift, kuna see ei ole kirjand, siis ma ikkagi ei piira ennast veel, olen ebakorrektne ja rõõmus (ja teemavalikus äärmiselt ebapüsiv, eksju).

Mul on nüüd kolm minutit aega näha, kas mu tänane õnn lõpetab maailma, aga ma ei jää seda kirjutades ootama, sest muidu läheb see särav üllitis hhukka enne, kui kellelgi on õrnemgi võimalus seda näha. St, oletades, et maailmalõpp ikka tuleb. Vaatame.

Projekt sündis

Täna, 10. mai, vähem kui pool tundi enne südaööd, sai minust blogikeskkonna liige. Tunnen ennast patuselt. Tegelikult on asja eesmärk siiski üllam: õppida kirjutama nagu normaalne inimene, väljendama ennast lausetega, mis on lühemad kui pool lehte ja ei paneks proovile ka meisterlikeima komaässa kannatust. Sest kirjand tuleb ja selleni on vähem kui aasta. Vaja koguda enesekindlust.

Ehk siis saab sellest sunniviisiliselt tihti uuendatav ja sellest tulenevalt sisutühi bloog, arvatavasti... loodetavasti. Sellele äärmiselt (mitte?)sobiv lingiiroonia on ka juba tekkinud, nimelt minu äärmiselt sisutihedast ja sügavast (kuulete tilkumist?), natuke valehäbimaigulisest ja edvistavast enesenimetusest ''mõttekääbus'' sai inglise klaviatuuri tõkke ületamisel ''mottekaabus''. Pseudosügavus kukkus läbi kõrgemal astmel, peaks häbi olema.