Nüüdsest ma jälle tean, mis päev on, peaaegu. Ei ole isegi imet sündinud, homme hakkab töö lihtsalt. Kahjuks on viimasel ajal blogima sattunud ainult kurjas meeleolus... see kipub nii olema, oli ka päevikutega, mida ma kunagi pidada ei suutnud, sest mul oli nii piinlik eelmist sõgedat sissekannet avada. Ma siis hea meelega parandaks ennast nüüd, väga tore on tegelikult, enamus ajast.
Jaanipäev oli vahva, ma käitusin vist esimest korda elus eakohaselt (:D). Üldse on tunne, et elu hakkab paika loksuma peaaegu täielikult juba. Ei mõtle selle all, et muidu pidev puberteedimöll oleks olnud (ainult vahel, muig) või et nüüd on korrapärased viisaastakuplaanid. Ei, üldse mitte.
Tasakaal on kohale jõudnud hoopis, osaliselt asendanud raskemeelsuse ja kõrvaldanud igasuguseid huvitavaid nähtuseid. Meeldiv on näha, et see on tutvusringkonnas peaaegu valdavaks saanud, enamasti küll aasta vanemate seas, kuid siiski.
... mõtted on eriti hajevil täna, sport teeb loiuks. Kuna sellest nii kui nii on inside-post vms saanud siis...
Elu on ilus! Ja et seda tajuda ning hinnata on vaja mitte ainult mõelda, vaid ikka tunda ka. Ja hinnata ja väärtustada, teha tööd ja näha vaeva. Ning vahel tõesti ka kannatada. Muidu ei ole meil ju tegu õnne, vaid lihtsalt mugavusega.
skip to main |
skip to sidebar
Alguse saanud enesekriitikast seoses dramaatilise kiirusega läheneva lõpukirjandiga, on see koht, kuhu ma püüan iga päev midagi kirja saada. Eelistatavalt mitte täiesti mõttetut, mõtteid ja päevakaja, põhiliselt. Et jutt jookseks ja oleks võimalik oma seosetusest mingi ülevaade saada.
No comments:
Post a Comment