Tööpäev

Mm.. Elu on olnud vahepeal, siis blogil ei ole ruumi. Sellest elukesest midagi rääkida ka ei ole, kõike on plaju lihtsalt, palju tööd, palju pidu, palju eufooriat ja melanhooliat, mõtteid.
Homme on viimane tööpäev, woot!
Aga miks ma tegelikult blogiakna lahti võtsin, mitte ju selleks, et öelda, et mul midagi öelda pole. Tegelikult ma tahtsin lõhnadest rääkida, mina ja mu metslooma instinktid.
Eile haarasin vale kreemituubi järele, ei sattunud mitte kibuvitsaline suvine, vaid paksult mee järele lõhnav talvine ollus. Lihtne, selge, eksju, loll laps, pane vale tuub käest ja otsi õiget! Aga ei, ma jäin nuusutama seda... sest sellega koos tuli mitmete külmade kuude hommikusi mõtteid ja emotsioone, selliseid ilusaid. Siis mul oli kahju natuke, aga ainult veidi. Tegelikult hakkasin hoopis mõtlema jälle, et ma olen ju varemgi nii teinud, küll kreemituubide, küll lõhnadega, need toovad kohe mingi aja tagasi ning olemegi nagu metsloomad, nuhutame minevikku. Kummaline.
Ja tulid meelde kõik need lõhnamomendid, vanaema kortermaja iidne puutrepp, kodukorter, kui kaua eemal olnud, mõned lacoste ja mahaloksutatud õllega ruutmeetrid, miski äärmiselt nakkuv kätekreem, ja veel ja veel. Minu noor elu on siiski vist juba päris pikk olnud... vähemalt vahel tundub nii.