Teisipäev?

Nüüdsest ma jälle tean, mis päev on, peaaegu. Ei ole isegi imet sündinud, homme hakkab töö lihtsalt. Kahjuks on viimasel ajal blogima sattunud ainult kurjas meeleolus... see kipub nii olema, oli ka päevikutega, mida ma kunagi pidada ei suutnud, sest mul oli nii piinlik eelmist sõgedat sissekannet avada. Ma siis hea meelega parandaks ennast nüüd, väga tore on tegelikult, enamus ajast.
Jaanipäev oli vahva, ma käitusin vist esimest korda elus eakohaselt (:D). Üldse on tunne, et elu hakkab paika loksuma peaaegu täielikult juba. Ei mõtle selle all, et muidu pidev puberteedimöll oleks olnud (ainult vahel, muig) või et nüüd on korrapärased viisaastakuplaanid. Ei, üldse mitte.
Tasakaal on kohale jõudnud hoopis, osaliselt asendanud raskemeelsuse ja kõrvaldanud igasuguseid huvitavaid nähtuseid. Meeldiv on näha, et see on tutvusringkonnas peaaegu valdavaks saanud, enamasti küll aasta vanemate seas, kuid siiski.
... mõtted on eriti hajevil täna, sport teeb loiuks. Kuna sellest nii kui nii on inside-post vms saanud siis...
Elu on ilus! Ja et seda tajuda ning hinnata on vaja mitte ainult mõelda, vaid ikka tunda ka. Ja hinnata ja väärtustada, teha tööd ja näha vaeva. Ning vahel tõesti ka kannatada. Muidu ei ole meil ju tegu õnne, vaid lihtsalt mugavusega.

Ma ei tea, mis päev on

Vahepeal on aega möödunud... erinevatel põhjustel on jäänud korduvalt postitamata. Viimane sissekanne oli siis keemia eksami eelõhtul, nüüd on ka tulemus teada, 95. Ego natuke valus, aga vaikigu värdjas, oleks palju hullemini saanud.
Kaks klassiekskursiooni vahepeal olnud, Peterburg ja Middle-Of-Nowhere rattamatk, mõlemad äärmiselt lahedad ning samas... traumeerivad. Palju inimesi pidevalt koos + suprise pairings ei ole ilmselt minu teema, aga emotsioonid olid ka positiivselt laes, korduvalt. Oma katkise vene keelega sain kriisiolukorras vägagi edukalt hakkama ja seitse tundi märjas ja külmas ootesõitu ei murdnud ei mind ega mu meeleolu. Kuid... kuid.

Ikkagi olen ma pahane praegu. Eile ka olin. Põhjusi tasub tegelikult otsida pigem üleeilses.
Et siis olen rõõmus (not) pubekas jällegi, inimesed on nii nunnud. Ma lihtsalt ei saa aru... mitte millestki tegelikult, kuidas inimesed toimivad ja mis neid tiksuma paneb. Eriti ei saa ma aru sellest, kui inimesed tahavad tõprad olla. St, inimesed, kellel ei ole loomupäraseid omadusi olla kurjad värdjad, kes tahavad olla kurjad, koledad ja halvad sellest ise täiel määral aru saades (või ka need, kes ei saa aru ja leiavad, et lihtsalt lahe oleks nii olla). Ilmselt veider väljendus jälle... loomupärased omadused.
On üks näitsik, väike siresäärne olevus, täielik psühhomõrd. Tõprus on tema kätes arenenud peeneks kunstiks! Kui ei ole empaatiavõimet ja inimlikke tundeid ja pooli organeid ja ümbritseva taju... siis ei ole. Maha kanda, end of story. Ja siis on inimene, kes lihtsalt ei taha osata olla. Noniinahhui lihtsalt ei taha. Sealjuures tahab ta, et tal oleks sõpru, aga teeb nägu, et see on triviaalne. Käib ringi ja mõnitab, eriti siis kui tema vastu kena olla ja solvub kui teda selle pärast tõpraks nimetatakse! Ja saab ise suurepäraselt aru, et käitub tõrjuvalt ja ei pea end suurepäraseks inimeseks just.
Siis on loomulikult veel lahedad sõbrad, kes vahelduva eduga käituvad, nagu nad su sõpruse vastu võtmisega sulle eriti suure teene teeksid. Sõprus on nagu töö, inimesed. (Mulle meeldib töö, btw) Sa ei tee kellelegi mingeid teeneid, et siis üles tõstetud väikese sõrmega vastuteeneid oodata ega nõustu lubama teistel oma säravat isikut piielda, sest nad ju nii väga tahavad. Sa teed, mida sinult oodatakse ja teised teevad samuti seda, mida neilt oodatakse, väikeste nihete ja mõistmiserinevustega, mis kuuluvad lahendamisele või ignoreerimisele. Ja sealjuures saavad mõlemad osapooled kasu ja kõik on rahul. Ideaalne.
Küünilisust kõrvale jättes teeb selline jama ikka liiga küll. Ikka veel ei saa millesti aru.
Aeg omaette toriseda kuskil, jälle. Õnneks, erinevalt 15. eluaastast, läheb selline jama paari päevaga üle, jumal tänatud.
Next stop, miks ma tegelikult vihkan blooge ja twitterit ja igasuguseid 'mood title' asju.
Sorry for the rant, loodetavasti on isiklikuvõitu mula taga näha siiski üldist probleemi, mitte ärritust inimeste suhtes, kes selle esile kutsusid. Ma ei tea, miks ma issanda loomaaia kummalisi isendeid üles otsin ja befriendida üritan. Vähemalt põnev on.

Reede

Just natuke aega tagasi juhtus miskit esimest korda. Just enne kui ma vanni rahunema läksin. Nuh, blogiperverdid, on lõbus?

Ma lõpetasin järsult ja kategooriliselt ühe isikuga suhtlemise. no biggie, I knows, has happened before. Inimesed ikka teevad üksteisele kurja kuidagi ja asjad lähevad sassi ja siis on gordioni sõlm. Aga selles ka pole asi.
Ma kustutasin ta kaardilt, sest ta rääkis mulle oma eluvaadetest ja ideaalidest. (see kõlab nii kohutavalt) Üks väike virtuaalne vestlus, mille käigus nii muuseas teatati veidi kaugenenud sõbrale asju, mis põhjustasid... õudu. See oli õud ja tülgastus ja ahastus, sest need mõtted olid jälgid ja rüvedad ja mõjusid kui sulatinaga üle valamine. Mu käed värisesid, mu põsed lõid hõõguma, süda läks pahaks ja mulle tundus, et ma hakkan kas oksendama või nutma.

See kõik kõlab... kummaliselt, mulle endale ka. Nagu ma oleks viisteist ja teada saanud, et mu parim sõbranna ei armastagi Marilyn Mansonit rohkem kui elu ennast. Aga on asju, põhimõtteid, mis... lihtsalt toimivad nii, tundub. Asjad, mis ei ole mitte lihtsalt arusaamatud, vaid nii fundamentaalselt vaatlejale valed, et mõjuvad antiainena. On nii kohutav kuulda selliseid sõnu, ideid, väljendatuna kellegi poolt, kes on olnud väga suur elu osa noh... nii aasta vältel. Ma ei oska seletada siin midagi, ega õigustada või muud sellist. Aga ma vist saan nüüd paremini aru ühe uskliku tüdruku näolt läbi käinud emotsioonidevivarrist kui ma halva juhuse tõttu rämedat satanistlikku laulukest pidin eksponeerima.