Ma ei tea, mis päev on

Vahepeal on aega möödunud... erinevatel põhjustel on jäänud korduvalt postitamata. Viimane sissekanne oli siis keemia eksami eelõhtul, nüüd on ka tulemus teada, 95. Ego natuke valus, aga vaikigu värdjas, oleks palju hullemini saanud.
Kaks klassiekskursiooni vahepeal olnud, Peterburg ja Middle-Of-Nowhere rattamatk, mõlemad äärmiselt lahedad ning samas... traumeerivad. Palju inimesi pidevalt koos + suprise pairings ei ole ilmselt minu teema, aga emotsioonid olid ka positiivselt laes, korduvalt. Oma katkise vene keelega sain kriisiolukorras vägagi edukalt hakkama ja seitse tundi märjas ja külmas ootesõitu ei murdnud ei mind ega mu meeleolu. Kuid... kuid.

Ikkagi olen ma pahane praegu. Eile ka olin. Põhjusi tasub tegelikult otsida pigem üleeilses.
Et siis olen rõõmus (not) pubekas jällegi, inimesed on nii nunnud. Ma lihtsalt ei saa aru... mitte millestki tegelikult, kuidas inimesed toimivad ja mis neid tiksuma paneb. Eriti ei saa ma aru sellest, kui inimesed tahavad tõprad olla. St, inimesed, kellel ei ole loomupäraseid omadusi olla kurjad värdjad, kes tahavad olla kurjad, koledad ja halvad sellest ise täiel määral aru saades (või ka need, kes ei saa aru ja leiavad, et lihtsalt lahe oleks nii olla). Ilmselt veider väljendus jälle... loomupärased omadused.
On üks näitsik, väike siresäärne olevus, täielik psühhomõrd. Tõprus on tema kätes arenenud peeneks kunstiks! Kui ei ole empaatiavõimet ja inimlikke tundeid ja pooli organeid ja ümbritseva taju... siis ei ole. Maha kanda, end of story. Ja siis on inimene, kes lihtsalt ei taha osata olla. Noniinahhui lihtsalt ei taha. Sealjuures tahab ta, et tal oleks sõpru, aga teeb nägu, et see on triviaalne. Käib ringi ja mõnitab, eriti siis kui tema vastu kena olla ja solvub kui teda selle pärast tõpraks nimetatakse! Ja saab ise suurepäraselt aru, et käitub tõrjuvalt ja ei pea end suurepäraseks inimeseks just.
Siis on loomulikult veel lahedad sõbrad, kes vahelduva eduga käituvad, nagu nad su sõpruse vastu võtmisega sulle eriti suure teene teeksid. Sõprus on nagu töö, inimesed. (Mulle meeldib töö, btw) Sa ei tee kellelegi mingeid teeneid, et siis üles tõstetud väikese sõrmega vastuteeneid oodata ega nõustu lubama teistel oma säravat isikut piielda, sest nad ju nii väga tahavad. Sa teed, mida sinult oodatakse ja teised teevad samuti seda, mida neilt oodatakse, väikeste nihete ja mõistmiserinevustega, mis kuuluvad lahendamisele või ignoreerimisele. Ja sealjuures saavad mõlemad osapooled kasu ja kõik on rahul. Ideaalne.
Küünilisust kõrvale jättes teeb selline jama ikka liiga küll. Ikka veel ei saa millesti aru.
Aeg omaette toriseda kuskil, jälle. Õnneks, erinevalt 15. eluaastast, läheb selline jama paari päevaga üle, jumal tänatud.
Next stop, miks ma tegelikult vihkan blooge ja twitterit ja igasuguseid 'mood title' asju.
Sorry for the rant, loodetavasti on isiklikuvõitu mula taga näha siiski üldist probleemi, mitte ärritust inimeste suhtes, kes selle esile kutsusid. Ma ei tea, miks ma issanda loomaaia kummalisi isendeid üles otsin ja befriendida üritan. Vähemalt põnev on.