Kolmapäeva keskpäev

Millistel imetabastel põhjustel võiksin ma blogiorbiidil olla keset argipäeva? Eks ikka selle pärast, et lõpuks ometi on aega ka hingata ja elada, tunnid hakkavad vaikselt ära jääma, lõputu õuduse õudne lõpp paistab! 11. klass saab kohe-kohe ületatud, päike paistab, soe on, ja järgmise aasta sihid tunduvad juba lootustandvamad.
Veel on positiivsust: masu on mind küll tabanud, aga ei ole võtnud töökohta, juuli on jälle hooleta ja septembris näppu imema ei pea. Üleüldse on viimasel ajal rohkem õnne ühe inimese kohta kui peaks olema, v.a siis, kui seda ei ole *muie*. Aga... mul oli tegelikult asju öelda ka, mitte ainult kilgata ja üles-alla hüpata.

Tulevikuplaanid. Seos loomulikult läheneva lõpuga minu ja ka lähedaste inimeste kooliteel, ei saa üle ega ümber. Silmas ei pea isegi erinevaid plaane, et oi kui madalale või kõrgele keegi sihib, yada yada. Minu tänane (tegelikult juba väga paljude ''tänaste'') probleem on tulevikuplaanide olemasolu, sest eesmärgipärane tegevus lihtsalt meeletult paitab silma ja vabalt triivivad indiviidid tekitavad tapjainstinkte.
Alustame siis minust. Olen koguaeg omanud umbmääraseid tulevikuplaane, mingil määral muutlikke, loomulikult, aga täiesti reaalseid. Juhus ja tuule suund võivad mõjutada, aga mitte enamuse ulatuses. Viimase aasta jooksul on selgunud riigieksamite valik, asjad mida ma nendega peale kavatsen hakata ja üleüldse, mis saab aasta pärast, kui kodune kool ulatab paki dokumente ja siis jalaga takka uksest välja kihutab. Selged on ka minujaoks elu põhipunktid - kauem kui 20. eluaastani kodus ei ela, ükskõik, kui ränka tööd ma selle jaoks tegema peaks jpms. Ühesõnaga, raamistik on paigas, ei ole mitte terasesse valatud, aga on, millest lähtuda.
Ja teised? Don't get me wrong, ma ei leia, et mul oleks mingil kosmilisel tasandil õigus kobiseda, on igasuguseid huvitavaid põhjuseid tulevikuplaanide mitteomamiseks, ma ei kavatse nüüd kogu maailma peale enda põlema panna. Kehastudes taas kõikvõimsaks ja andekaks leian ma siiski, et: tulevikuplaanide eitamine on hirm, ''elame-näeme'' ja ''heidan maha ning ootan, et elu minuga juhtuks'' suhtumised on lihtsalt puhas pederastika, kui neid elufilosoofiana võtta. Tuleks vist defineerida ''puhas pederastika''... Ümbersõnastus, kui minu vanuses (18), või tegelikult ka ükskõik mis vanuses inimene keeldub enda elu planeerimast ja seega mingi kindla suunaga tegutsemast, enda eest vastutamast, siis paratamatult teeb keegi teine seda tema eest, ilgelt mugav, eksju. Vanemad näiteks üheks suurepäraseks turvavõrguks, te tänamatud tõprad.
... ohhh. Seostatud tekstiloome kukkus läbi, viha selgroota lapsepõlvepikendajate vastu on natuke liiga suur. Eks me kõik mingil määral kahtleme ja ei tea, kus on õige ja hea ning mida me tegelikult elult tahame peale abstraktse õnne ja õnnestumise. Aga elu algab, aeg astuma hakata.