Reede

On reede ja kõik kohustused on otsas ja päike paistab ja soe on ja kunstikooli lõpetas järgmine lend ja nad olid nii head, paremad kui me eelmised ja oli nii kahju, et see aasta on läinud nii, et ei saa seda seekord vaadata laotatuna seinale, et need elu värvid ja värvid üldse on olnud nii kauged ja kõik uued riided on puhtad, vabad akrüül(õli)värvist ja ei ole olnud seekord neid pisaraid ja higi ja verd ja katarsist.
Aga ma lamasin kontoriroti välimusega pargis ja sõin lusikaga karbist kooki ja surusin võtmekimbuga veinipudelil korgi sisse ja kuulasin kuidas teised tunnevad seda, mis meil oli eelmisel aastal ja nägin seda rõõmu ja kerget kurbust ning inimesed unustavad ikka ära mu vanuse ja panevad mõnuga juurde, kuigi tunnevad mind aastaid, ja odavast veinist valutab pea ja põsed tulitavad ja uutes sukkades on auk ja rohulibled, ja sõbrad on suurepärased ja nii hea on.
Nii kuradi hea.

Kolmapäeva keskpäev

Millistel imetabastel põhjustel võiksin ma blogiorbiidil olla keset argipäeva? Eks ikka selle pärast, et lõpuks ometi on aega ka hingata ja elada, tunnid hakkavad vaikselt ära jääma, lõputu õuduse õudne lõpp paistab! 11. klass saab kohe-kohe ületatud, päike paistab, soe on, ja järgmise aasta sihid tunduvad juba lootustandvamad.
Veel on positiivsust: masu on mind küll tabanud, aga ei ole võtnud töökohta, juuli on jälle hooleta ja septembris näppu imema ei pea. Üleüldse on viimasel ajal rohkem õnne ühe inimese kohta kui peaks olema, v.a siis, kui seda ei ole *muie*. Aga... mul oli tegelikult asju öelda ka, mitte ainult kilgata ja üles-alla hüpata.

Tulevikuplaanid. Seos loomulikult läheneva lõpuga minu ja ka lähedaste inimeste kooliteel, ei saa üle ega ümber. Silmas ei pea isegi erinevaid plaane, et oi kui madalale või kõrgele keegi sihib, yada yada. Minu tänane (tegelikult juba väga paljude ''tänaste'') probleem on tulevikuplaanide olemasolu, sest eesmärgipärane tegevus lihtsalt meeletult paitab silma ja vabalt triivivad indiviidid tekitavad tapjainstinkte.
Alustame siis minust. Olen koguaeg omanud umbmääraseid tulevikuplaane, mingil määral muutlikke, loomulikult, aga täiesti reaalseid. Juhus ja tuule suund võivad mõjutada, aga mitte enamuse ulatuses. Viimase aasta jooksul on selgunud riigieksamite valik, asjad mida ma nendega peale kavatsen hakata ja üleüldse, mis saab aasta pärast, kui kodune kool ulatab paki dokumente ja siis jalaga takka uksest välja kihutab. Selged on ka minujaoks elu põhipunktid - kauem kui 20. eluaastani kodus ei ela, ükskõik, kui ränka tööd ma selle jaoks tegema peaks jpms. Ühesõnaga, raamistik on paigas, ei ole mitte terasesse valatud, aga on, millest lähtuda.
Ja teised? Don't get me wrong, ma ei leia, et mul oleks mingil kosmilisel tasandil õigus kobiseda, on igasuguseid huvitavaid põhjuseid tulevikuplaanide mitteomamiseks, ma ei kavatse nüüd kogu maailma peale enda põlema panna. Kehastudes taas kõikvõimsaks ja andekaks leian ma siiski, et: tulevikuplaanide eitamine on hirm, ''elame-näeme'' ja ''heidan maha ning ootan, et elu minuga juhtuks'' suhtumised on lihtsalt puhas pederastika, kui neid elufilosoofiana võtta. Tuleks vist defineerida ''puhas pederastika''... Ümbersõnastus, kui minu vanuses (18), või tegelikult ka ükskõik mis vanuses inimene keeldub enda elu planeerimast ja seega mingi kindla suunaga tegutsemast, enda eest vastutamast, siis paratamatult teeb keegi teine seda tema eest, ilgelt mugav, eksju. Vanemad näiteks üheks suurepäraseks turvavõrguks, te tänamatud tõprad.
... ohhh. Seostatud tekstiloome kukkus läbi, viha selgroota lapsepõlvepikendajate vastu on natuke liiga suur. Eks me kõik mingil määral kahtleme ja ei tea, kus on õige ja hea ning mida me tegelikult elult tahame peale abstraktse õnne ja õnnestumise. Aga elu algab, aeg astuma hakata.

Eile

Pikk paus on olnud, matemaatika vallutas mu aju ja tegi selle pilbasteks. Eelpoolmainitu tõttu ei ole mul ka midagi kirjutada tänasest, sest see on möödunud viljatus positsioonisõjas. Ainult mürkgaas ja tankid ongi veel puudu, ilmselt tuleb õpik kohviga üle pihustada vms, peaaegu oleks seda teinud juba. (Ei sega siia mu ajupudrust veel keemiat, ehk kohvi pihustamine ei ole võrdne gaasiga, kõik on juba piisavalt sassis.)

Aga eile. Eilne oli uneventful w/maths kuni momendini, mil pidin töölt läbi jooksma. Olen mina kavamüügis rahulikult, äärmise huumoripuudulikkusega, kui jookseb trepist üles väike tüdruk, nii kahe-kolmene, isa kannul, ja hõikab peale minust möödumist isale, et 'ta oli täitsa tüdruku moodi'.
Yup. Ma olen ametlikult slightly akin to a girl. Huumor, tuju oli tükk aega hea.
Mind hakkas selle peale huvitama, kuidas ta selle lauseni jõudis. Sest matemaatika ja loogiline deduktsioon on elu alused! Lapsed ka ei pritsi sõnu niisama, põhjused on ikka olemas. Eks selle lause sünd on lihtne arvatavasti, väikese lapse jaoks, kes alles hiljaaegu omandas sorava, arusaadava kõnevõime, ei tähenda 'tüdruk' hoopiski midagi sama universaalset kui meile. (Naissoost, kas otseselt mittetäiskasvanuliku kehaehituse ja väljanägemisega või ütleja suhtes tajutavalt noorem naine... või lihtsalt vähem sugulisust rõhutav ütlemine, sõnapaar tüdruk&poiss tekitab hoopis teisi seoseid kui naine&mees) Tema maailm koosneb ilmselt veel sõnadest 'tüdruk (=vanem kui tema)', 'väike tüdruk (=sama vana kui tema)', ja 'tädi (=vanus nagu emal)'. Vähemalt mina mäletan enamvähem sellist maailmakäsitlust ja arusaamisõpetust. Hüpoteetiline kõik.
Ehk... mul oli liiga palju aega lihtsalt seina põrnitseda. Aga mõtteahel jätkus teiste eritõlgendustega, maailma teisitimõistmisega ja teisitimõistmisega sellisel astmel, et see tundub fundamentaalselt vale ja õudne. Näiteks... muusika. Päris sõnade ja viisi ja sisuga muusika, isegi mitte eriti populaarne ja kole. Inimesed, kes on tuttavad ja omad, täiesti sümpatiseerivad antud muusikalise ilminguga... ja mõistavad seda täiesti kardinaalselt erinevalt. Ei räägi maitsete erinevusest ega kergest teisest varjundist, vaid erinevusest agoonia->mugav telje otspunktidel. Erinevused info tõlgendamisel olenevalt inimesest, kogemustest ei ole mingi üllatus loomulikult, päris eile ei sündinud, aga... wow. Tolerantsus on tuttav mõiste aga ääretult raske on mitte lüüa teist tõlgendust suure punase ''VÄÄR'' templiga.
Elu oma ühekülgses ja kitsarinnalises peas on kerge ja hea, ma tõmbun sinna nüüd tagasi, mata võtan kaasa.

Õnnitlused

Täna on Elisabethil sünnipäev, aga reaalses elus ei saa ma seda talle soovida, sest kaks kuud enne täisealisuse saavutamist sõitis ta ära Jaapanisse, kus ta veel päris tükk aega alaväärne olla saab. Minu jaoks mitte küll :).
See on pühendatud blogisissekanne.
PALJU ÕNNE! kalli-kalli

Laupäev

Ma rääkisin ennist uuest aastast, kuidas ta just nüüd tuli. Tegelikult ma ei olnud purjus ega lihtsalt ohmakas, ma mõtlesin seda täitsa tõsiselt. Minu aasta käib minuga kaasas, astroloogilise ajaarvamise aasta on teine asi. Uus aasta algab pärast märtsist maini vältavat surnud perioodi, mil elu on hädaorg ja viletsus, sooritaks paar massimõrva võinoaga ja üleüldse peatage maailm, ma tahan maha minna.
Mai keskelt alates on selline tunne ainult õhtuti. Aga varsti tuleb igavene hommik, täna varalõuna ajal oli juba selline tunne. Oh reetlikku huumorit.
Tegelikult paar tundi tagasi mul oli juba pikk monoloog peas, mis kirja panna. Kuidas ma olin rusutud ja jalutasin kõrgete kontsadega rannas, saapad liiva täis, nägin luigekorjust, mis nägi kaugelt välja nagu hiiglaslik udusulg jne. Aga siis ma otsustasin et lisaks melodramaatilisusele olen ma loll kah veel.
Head ööd, ma lähen vaatan euroviisut ja üritan täna rohkem lollusi mitte teha.

Vajan tantsitamist

See on tegelikult täiesti kohutav, kuidas ma tantsimist igatsen. Ja sealjuures üldse mitte igasugust tantsimist, reivida ja muidu keksida ma võiks mõningaste abivahenditega kodus üksi ka, ma tahan valssi tantsida. Või ka tangot, parimal juhul mõlemat, peaasi, et mitte korraga.
Oh, tegelikult ma ei tegelenud sellega üldse piisavalt, et see niiviisi elu üle võiks võtta äkitselt. Pealegi oleks ma nii kolm nädalat tagasi igale küsijale vandunud, et ma ei taha enam kunagi tantsida. Ma nüüd istuks ja podiseks omaette mõnda aega, frustratsioon on piiritu.
Aga kõik on siiski okei, ma parem istun siin selle tantsuihalusega kui ilma selle viimase kuue kuuta, millest kaks tegelikult pidevaks õudusunenäoks kujunesid. Palju rohkem on kahju inimestest (loomulikult ma vihjan kuhugi), kes sellistest asjadest aru ei saa, kelle elu koosneb ainult asjade tahtmisest, mitte vajamisest. Ma tükk aega ei uskunud, et see võimalik on, aga nojah, kurat võtku näpust, käsi jääb mulle, on võimalik.
Nüüd võiks oma lemmiktõpra filosoofiat kütta, oli selline lahe mees kunagi, ma tegelikult pidevalt räägin temast. Ta nimelt leidis, et haritud ja vaimsete eeliste ja vajadustega inimesed on paremas seisus kui pööbel, kes ei oska kõike vaimule vajalikku üldse tahtagi. (ma ei nimetanud kegagi pööbliks just, ennast ka ei ülistanud, tegelikult). Samal ajal arvas ta, et õnne tuleb vältida, sest õnnetu olek on (nagu ka keeleliselt näha, õnne-tu, ehk ilma õnneta) vaid tagasilangus kõrgendatud meeleoluga seisundist. Järelikult tuleks elada ilma õnne tundmata, vältides seeläbi õnnetust. Ilmselgelt oli see mees nooruses rämedalt suheterindel kaela saanud.
Ehk siis kaks samalaadset olukorda erineva toimimismudeliga. Vaimsete asjade puhul on hea, kui vajadustki tunned, mis siis, et sellega kaasneb oht tunda puudust, aga kohe kui sekkuvad emotsioonid on parem lihtsalt purki ronida ja seal rulluda kuni üle läheb. Jess, oleme loogilised.

Üleüldse ma peaks blogi ümber nimetama millekski nagu ''olen Donja Quixote'' või Tatjana või Misantroop... mõni teine kord.

Kõiges selles on muide süüdi üks laul koos taustal hõljuva Twilight'i videoga. Seda filmi ma pole muide lugenud, ega raamatut näinud. Ja vastupidi.

Neljapäev

Täna räägime kunstist. Või keemiast, aga kuna ma ei taha rääkida keemiast, siis me räägime ikkagi kunstist.
Eile oli kunstiajaloo tund, oli kurb. Miks oli kurb? Sest me õppisime romantismi ja realismi vihjetega peatselt saabuvale impressionismile. Iseenesest okei, mul ei ole nende vastu pooltki nii palju kui näiteks dada, futurismi, hüperrealismi või, jumal küll, tubismi vastu. Küll aga käis jutust läbi mulle teada, kuid ilma pideva kunstihariduseta vist hämar fakt - romantismi loetakse esimeseks moodsa kunsti vooluks. Ja jõuame asja tuumani, seda loetakse esimeseks, sest nemad alustasid otsese vastandamispoliitikaga. Meie teeme nii, vastupidiselt eelmistele, sest nemad on lollid ja nende viis on vale ja kole ja sobimatu. Esimeses kolmikus, klassitsim-romantism-realism, on ka ilmselt kõige selgemini see näha. Aga ajtab kunstiajaloo tunnist, see ei olnud tegelikult põhiline, mõte oli arengutüübi vahetumises. Vanast arenev ja sündiv uus asendati vana purustava uuega, nagu põrkaks ringi kera sees: omalt kohalt risti vastu, väike nurgamuutus ja jälle vastu (reaalkool kammib ära, ikka kohutavalt). Ma saan aru selle arengutüübi eelistest, eriti praeguse ühiskonna ja kiirete muutuste kontekstis, praegu ei kujutaks teisiti ettegi, ma arvan. Aga samas mind siiski häirib see uuendusmeelse ja edasipürgiva põlvkonna (minu) suhtumine, et vanemad tegid kõik valesti, meie teeme uuesti ja paremini. See on lihtsalt liiga ''flailing around'' suhtumine, eriti liites sinna imho seotud nähtused nagu noorusekultus ja ''kõik seksikaks'' buum. I'm in over my head, tõenäoliselt. Aga täna oli see, mis kripeldas, homme on midagi muud.
Tagasi keemiat õppima.

Maailm jätkub, head uut aastat

Nagu arvata võis ei saanud maailm veel otsa, tõenäoliselt kasvas ainult kosmiline karmavõlg. Kuna täna oli tegelikult võrdlemisi mõttekasin päev tuleb mõlgutada üleeilseid mõtteid. Näiteks muusika otsatust ohtlikkusest.
Tegelikult ma ei tea, enamustel ilmselt ei ole nii, aga mulle avaldab muusika tohutut mõju. Näiteks mõni nädal tagasi langesid kokku kolm asja: iseseisev filmipiidlemine muusikatunnis, vaba pärastlõunatund ja TKR kinnine arvutisaal, mis viisid mu hoopis muusikat kuulama. Vaadatud filmist mõjutatuna valisin välja kõige meeldivama kujundusega albumi (Miserere) ja... veetsin pooltunni süvausklikuna. Väike, peaaegu antikristlik, mina kaotas pooleks tunniks täielikult aja ja ruumi taju, uskus kõiksuses valvavat vanajumalat, viimset kohtupäeva ja kõiksugu muud vahvat. Emotsioon on loomulikult kirjeldamatu, aga hiljem järele mõeldes ehmatas vastleitud poikvel silmadega fanatism ära küll.
Järgmine peatükk sama teema all: laupäevane Hedvig Hansoni ''Ema laulud'' (no loomulikult ei läinud vabatahtlikult, töö), kus toimus nutt ja hala kõrgemal astmel. Saadetud see kõik tundest, et elu eesmärk on siiski korter Kalamajas ja paar podisevat põngerjat, hästi ruttu sealjuures. Palju huvitavaid kujutluspilte tekkis selle tunnise sundolukorra ajal, mõtteid ka. Sest tõesti, pohhui see viimaste kuude Gordioni sõlm ja kogu teadliku elu drillitud haridus-, elu- ja kõik muud standardid, iseloomu viskaks ka kohe takka järgi.
Loomulikult naases mõistus poole tunni jooksul peale saalist väljumist, lahkus kalamajaentusiasm koos õnnetute karvasevõitu kunstipoistega , jumal tänatud. Muusika on ohtlik ja õudne ning mina oman äärmiselt halvasti valitud töökohta.

Uus aasta ka loomulikult, mina ärkasin sellele alles nüüd, vist on tsükkel sassis.

Homme saab maailm otsa.

Ausalt, saab küll! Või noh, okei, võib-olla mitte järgneva (hetkel) 14 minuti jooksul, aga vähemalt siis kui hommikul tõusma peab, sest fail at life on mitu päeva mitte juhtuv olnud. Põhimõtteliselt sai ühistulemusena mingil hetkel selgeks mõeldud lahendus meie kõigi, maailma, ja elu probleemile üldiselt - miks pidevalt nii vilets olla on? (iseenesestmõistetavalt vahetunnijutud) Lahenduseks siis sama ilmselgelt tõde, et kui me ei astuks konstantselt peadpidi ämbrisse, siis elu oleks lihtsalt liiga ilus, ebatõeline, seega mitte tõsi ning võimatu, ja saaks otsa. Maailmal käivituks enesehävitusprogramm, sest mitte ämberdades me rikuksime kolossaalselt universaalset tasakaalu ja kaboom.
Anyways, see oli mõnda aega tagasi, aga kerkis uuesti tulles täna töölt, kui pidime teise grupiga nentima, et on olnud ideaalilähedane päev, rõõm kasvab eksponentaalselt, kahju et me kohe-kohe kõrvitsateks muundume. Yada-yada, everyone gets the drift, kuna see ei ole kirjand, siis ma ikkagi ei piira ennast veel, olen ebakorrektne ja rõõmus (ja teemavalikus äärmiselt ebapüsiv, eksju).

Mul on nüüd kolm minutit aega näha, kas mu tänane õnn lõpetab maailma, aga ma ei jää seda kirjutades ootama, sest muidu läheb see särav üllitis hhukka enne, kui kellelgi on õrnemgi võimalus seda näha. St, oletades, et maailmalõpp ikka tuleb. Vaatame.

Projekt sündis

Täna, 10. mai, vähem kui pool tundi enne südaööd, sai minust blogikeskkonna liige. Tunnen ennast patuselt. Tegelikult on asja eesmärk siiski üllam: õppida kirjutama nagu normaalne inimene, väljendama ennast lausetega, mis on lühemad kui pool lehte ja ei paneks proovile ka meisterlikeima komaässa kannatust. Sest kirjand tuleb ja selleni on vähem kui aasta. Vaja koguda enesekindlust.

Ehk siis saab sellest sunniviisiliselt tihti uuendatav ja sellest tulenevalt sisutühi bloog, arvatavasti... loodetavasti. Sellele äärmiselt (mitte?)sobiv lingiiroonia on ka juba tekkinud, nimelt minu äärmiselt sisutihedast ja sügavast (kuulete tilkumist?), natuke valehäbimaigulisest ja edvistavast enesenimetusest ''mõttekääbus'' sai inglise klaviatuuri tõkke ületamisel ''mottekaabus''. Pseudosügavus kukkus läbi kõrgemal astmel, peaks häbi olema.