Tööpäev

Mm.. Elu on olnud vahepeal, siis blogil ei ole ruumi. Sellest elukesest midagi rääkida ka ei ole, kõike on plaju lihtsalt, palju tööd, palju pidu, palju eufooriat ja melanhooliat, mõtteid.
Homme on viimane tööpäev, woot!
Aga miks ma tegelikult blogiakna lahti võtsin, mitte ju selleks, et öelda, et mul midagi öelda pole. Tegelikult ma tahtsin lõhnadest rääkida, mina ja mu metslooma instinktid.
Eile haarasin vale kreemituubi järele, ei sattunud mitte kibuvitsaline suvine, vaid paksult mee järele lõhnav talvine ollus. Lihtne, selge, eksju, loll laps, pane vale tuub käest ja otsi õiget! Aga ei, ma jäin nuusutama seda... sest sellega koos tuli mitmete külmade kuude hommikusi mõtteid ja emotsioone, selliseid ilusaid. Siis mul oli kahju natuke, aga ainult veidi. Tegelikult hakkasin hoopis mõtlema jälle, et ma olen ju varemgi nii teinud, küll kreemituubide, küll lõhnadega, need toovad kohe mingi aja tagasi ning olemegi nagu metsloomad, nuhutame minevikku. Kummaline.
Ja tulid meelde kõik need lõhnamomendid, vanaema kortermaja iidne puutrepp, kodukorter, kui kaua eemal olnud, mõned lacoste ja mahaloksutatud õllega ruutmeetrid, miski äärmiselt nakkuv kätekreem, ja veel ja veel. Minu noor elu on siiski vist juba päris pikk olnud... vähemalt vahel tundub nii.

Puhkepäev

Nüüd ei ole nädalapäevi, graafik on. Viimased viis päeva on üldse olnud nagu üks ajatu päev, mis kestab igavesti. Ehk siis oli viis kaheteisttunnist tööpäeva, üks puhkepäev vahel. Aga siiski asju juhtus, hämmastav, et sündmuseid on sama palju kuidagi, ükskõik, kas sa veedad oma aja midagi kasulikku tehes (töö) või mitte (naudid ennast ja elu, eksju). I'm enjoying being busy to the fullest.

Aga, mis siis oli.
Esimene kakskümmend kukkus, oh my god, it's happening to us, me saame täiskasvanuks ja siis vanaks ja sureme ära. Huumor. Oleks nagu enesestmõistetav, aga sellised asjad on siiski... kuidagi ootamatud. Kahe tööpäeva vahel pidu ja piibuöö, 4h und. Sain esimese 'workaholic' templi. (Palju önne, veelkord.)
Hämmastavalt rõõmus päev tehes sporti ja muidu tormeldes mööda linna. Ujuma ka jõudsin. Aga nagu alati liigrõõmsatel päevadel tõi õhtu sõbra ja jutud. Ei olnud seekord toredad jutud, vestlus hoolimisest ja austusest ja kooseksisteerimisest. Miks inimesed ei oska ja ei saa aru liiga tihti, ei õpi. Liiga vastik teema laiemaks aruteluks.
Raamat vaikselt tiksub, 'Võlumäge' loen, ajendab ajateemalisi mõtisklusi ja suurendab sallimatust mittetöötavate indiviidide vastu. Mul on vist kinnisidee, või noh, päris kindlasti. Ma olen töö usku. Ilu usku ka tegelikult, aga see on nii abstraktne mõiste, isiklik ja hoomamatu. V-b ma kunagi kirjutan sellest pikemalt, praegu... see ei ole teemas.
Ja ma oman taaskord valesti valitud töökohta :D. Nimelt olen ma umbes nanomeetri kaugusel meestepintsakute fetisheerimisest, I mean, noormehed ülikonnas on alati olnud... ahem, võrdlemisi kompud, aga see ületab juba kõik piirid. Need on isegi seal puudepeal kümnekaupa rippudes ligitõmbavad.
Rääkides tööst ja usust ja noormeestest, oli ka vestlus sõjaväe ja lastetusmaksu ja inimesekssaamise teemadel. Kõik need asjad on omavahel seotud, ausalt. Nimelt mehed, kes viilivad sõjaväest on äpud. Kolossaalselt, väljaspool igasugust kahtlust, viilijatele määraks kohe topeltaja, sest just neile ongi seda kõige rohkem vaja. Aga sealt edasi naistele, et miks meie siis ei pea tegema läbi mingit kohutavat 'naisekssaamise' katsumust, noh, nagu nt oma vaagna paigastnihutamine ja jõle ajutine deformeerimine. See ju puhtalt valikuline, keegi ei sunni... peale lastetusmaksu loomulikult, aga see tundub ka nii... ebaeetiline kuidagi, nii maailma rahvastiku kui ka üksikisikule tehtava kadalipu pärast, kui ta ei saa lapsi ja seda igati tõestama peab hakkama, kinnimakstute vältimiseks peaks ju tegema riikliku kontrolli kõigile lasteta naistele või mis? Ja siis loomulik geenius tegi oma tööd. Lasteta naised saadame kolmekümne eluaasta täitumisel samuti ajateenistusse, teenigu riiki ja isamaad teisel viisil! Sõtta ma neid loomulikult ei saadaks (*neid* sest mul ei ole kavatsust nende hulka kuuluda), see oleks... vale nii mitmel tasandil, mida ma ei hakka põhjendama. Eks kogu jutus oli huumorit rohkem kui tõsist kaalutlust, aga veendumustesupp oli ka paks. Et siis poliitikasse minek.
Ja... nii oligi. Jäegmise korrani.

Neljapäev

Ma ei saa märkimata jätta enam, et mind häirivad ja saadavad ühed lauluread, pikemat aega juba. Cookies, kui keegi saab aru kustkohast need on.

And I've had recurring nightmares

That I was loved for who I am

Missed the opportunity

To be a better man

...

Aga filo kütma ei hakka, töö ootab mind.

Teisipäev?

Nüüdsest ma jälle tean, mis päev on, peaaegu. Ei ole isegi imet sündinud, homme hakkab töö lihtsalt. Kahjuks on viimasel ajal blogima sattunud ainult kurjas meeleolus... see kipub nii olema, oli ka päevikutega, mida ma kunagi pidada ei suutnud, sest mul oli nii piinlik eelmist sõgedat sissekannet avada. Ma siis hea meelega parandaks ennast nüüd, väga tore on tegelikult, enamus ajast.
Jaanipäev oli vahva, ma käitusin vist esimest korda elus eakohaselt (:D). Üldse on tunne, et elu hakkab paika loksuma peaaegu täielikult juba. Ei mõtle selle all, et muidu pidev puberteedimöll oleks olnud (ainult vahel, muig) või et nüüd on korrapärased viisaastakuplaanid. Ei, üldse mitte.
Tasakaal on kohale jõudnud hoopis, osaliselt asendanud raskemeelsuse ja kõrvaldanud igasuguseid huvitavaid nähtuseid. Meeldiv on näha, et see on tutvusringkonnas peaaegu valdavaks saanud, enamasti küll aasta vanemate seas, kuid siiski.
... mõtted on eriti hajevil täna, sport teeb loiuks. Kuna sellest nii kui nii on inside-post vms saanud siis...
Elu on ilus! Ja et seda tajuda ning hinnata on vaja mitte ainult mõelda, vaid ikka tunda ka. Ja hinnata ja väärtustada, teha tööd ja näha vaeva. Ning vahel tõesti ka kannatada. Muidu ei ole meil ju tegu õnne, vaid lihtsalt mugavusega.

Ma ei tea, mis päev on

Vahepeal on aega möödunud... erinevatel põhjustel on jäänud korduvalt postitamata. Viimane sissekanne oli siis keemia eksami eelõhtul, nüüd on ka tulemus teada, 95. Ego natuke valus, aga vaikigu värdjas, oleks palju hullemini saanud.
Kaks klassiekskursiooni vahepeal olnud, Peterburg ja Middle-Of-Nowhere rattamatk, mõlemad äärmiselt lahedad ning samas... traumeerivad. Palju inimesi pidevalt koos + suprise pairings ei ole ilmselt minu teema, aga emotsioonid olid ka positiivselt laes, korduvalt. Oma katkise vene keelega sain kriisiolukorras vägagi edukalt hakkama ja seitse tundi märjas ja külmas ootesõitu ei murdnud ei mind ega mu meeleolu. Kuid... kuid.

Ikkagi olen ma pahane praegu. Eile ka olin. Põhjusi tasub tegelikult otsida pigem üleeilses.
Et siis olen rõõmus (not) pubekas jällegi, inimesed on nii nunnud. Ma lihtsalt ei saa aru... mitte millestki tegelikult, kuidas inimesed toimivad ja mis neid tiksuma paneb. Eriti ei saa ma aru sellest, kui inimesed tahavad tõprad olla. St, inimesed, kellel ei ole loomupäraseid omadusi olla kurjad värdjad, kes tahavad olla kurjad, koledad ja halvad sellest ise täiel määral aru saades (või ka need, kes ei saa aru ja leiavad, et lihtsalt lahe oleks nii olla). Ilmselt veider väljendus jälle... loomupärased omadused.
On üks näitsik, väike siresäärne olevus, täielik psühhomõrd. Tõprus on tema kätes arenenud peeneks kunstiks! Kui ei ole empaatiavõimet ja inimlikke tundeid ja pooli organeid ja ümbritseva taju... siis ei ole. Maha kanda, end of story. Ja siis on inimene, kes lihtsalt ei taha osata olla. Noniinahhui lihtsalt ei taha. Sealjuures tahab ta, et tal oleks sõpru, aga teeb nägu, et see on triviaalne. Käib ringi ja mõnitab, eriti siis kui tema vastu kena olla ja solvub kui teda selle pärast tõpraks nimetatakse! Ja saab ise suurepäraselt aru, et käitub tõrjuvalt ja ei pea end suurepäraseks inimeseks just.
Siis on loomulikult veel lahedad sõbrad, kes vahelduva eduga käituvad, nagu nad su sõpruse vastu võtmisega sulle eriti suure teene teeksid. Sõprus on nagu töö, inimesed. (Mulle meeldib töö, btw) Sa ei tee kellelegi mingeid teeneid, et siis üles tõstetud väikese sõrmega vastuteeneid oodata ega nõustu lubama teistel oma säravat isikut piielda, sest nad ju nii väga tahavad. Sa teed, mida sinult oodatakse ja teised teevad samuti seda, mida neilt oodatakse, väikeste nihete ja mõistmiserinevustega, mis kuuluvad lahendamisele või ignoreerimisele. Ja sealjuures saavad mõlemad osapooled kasu ja kõik on rahul. Ideaalne.
Küünilisust kõrvale jättes teeb selline jama ikka liiga küll. Ikka veel ei saa millesti aru.
Aeg omaette toriseda kuskil, jälle. Õnneks, erinevalt 15. eluaastast, läheb selline jama paari päevaga üle, jumal tänatud.
Next stop, miks ma tegelikult vihkan blooge ja twitterit ja igasuguseid 'mood title' asju.
Sorry for the rant, loodetavasti on isiklikuvõitu mula taga näha siiski üldist probleemi, mitte ärritust inimeste suhtes, kes selle esile kutsusid. Ma ei tea, miks ma issanda loomaaia kummalisi isendeid üles otsin ja befriendida üritan. Vähemalt põnev on.

Reede

Just natuke aega tagasi juhtus miskit esimest korda. Just enne kui ma vanni rahunema läksin. Nuh, blogiperverdid, on lõbus?

Ma lõpetasin järsult ja kategooriliselt ühe isikuga suhtlemise. no biggie, I knows, has happened before. Inimesed ikka teevad üksteisele kurja kuidagi ja asjad lähevad sassi ja siis on gordioni sõlm. Aga selles ka pole asi.
Ma kustutasin ta kaardilt, sest ta rääkis mulle oma eluvaadetest ja ideaalidest. (see kõlab nii kohutavalt) Üks väike virtuaalne vestlus, mille käigus nii muuseas teatati veidi kaugenenud sõbrale asju, mis põhjustasid... õudu. See oli õud ja tülgastus ja ahastus, sest need mõtted olid jälgid ja rüvedad ja mõjusid kui sulatinaga üle valamine. Mu käed värisesid, mu põsed lõid hõõguma, süda läks pahaks ja mulle tundus, et ma hakkan kas oksendama või nutma.

See kõik kõlab... kummaliselt, mulle endale ka. Nagu ma oleks viisteist ja teada saanud, et mu parim sõbranna ei armastagi Marilyn Mansonit rohkem kui elu ennast. Aga on asju, põhimõtteid, mis... lihtsalt toimivad nii, tundub. Asjad, mis ei ole mitte lihtsalt arusaamatud, vaid nii fundamentaalselt vaatlejale valed, et mõjuvad antiainena. On nii kohutav kuulda selliseid sõnu, ideid, väljendatuna kellegi poolt, kes on olnud väga suur elu osa noh... nii aasta vältel. Ma ei oska seletada siin midagi, ega õigustada või muud sellist. Aga ma vist saan nüüd paremini aru ühe uskliku tüdruku näolt läbi käinud emotsioonidevivarrist kui ma halva juhuse tõttu rämedat satanistlikku laulukest pidin eksponeerima.

Reede

On reede ja kõik kohustused on otsas ja päike paistab ja soe on ja kunstikooli lõpetas järgmine lend ja nad olid nii head, paremad kui me eelmised ja oli nii kahju, et see aasta on läinud nii, et ei saa seda seekord vaadata laotatuna seinale, et need elu värvid ja värvid üldse on olnud nii kauged ja kõik uued riided on puhtad, vabad akrüül(õli)värvist ja ei ole olnud seekord neid pisaraid ja higi ja verd ja katarsist.
Aga ma lamasin kontoriroti välimusega pargis ja sõin lusikaga karbist kooki ja surusin võtmekimbuga veinipudelil korgi sisse ja kuulasin kuidas teised tunnevad seda, mis meil oli eelmisel aastal ja nägin seda rõõmu ja kerget kurbust ning inimesed unustavad ikka ära mu vanuse ja panevad mõnuga juurde, kuigi tunnevad mind aastaid, ja odavast veinist valutab pea ja põsed tulitavad ja uutes sukkades on auk ja rohulibled, ja sõbrad on suurepärased ja nii hea on.
Nii kuradi hea.