Ausalt, saab küll! Või noh, okei, võib-olla mitte järgneva (hetkel) 14 minuti jooksul, aga vähemalt siis kui hommikul tõusma peab, sest fail at life on mitu päeva mitte juhtuv olnud. Põhimõtteliselt sai ühistulemusena mingil hetkel selgeks mõeldud lahendus meie kõigi, maailma, ja elu probleemile üldiselt - miks pidevalt nii vilets olla on? (iseenesestmõistetavalt vahetunnijutud) Lahenduseks siis sama ilmselgelt tõde, et kui me ei astuks konstantselt peadpidi ämbrisse, siis elu oleks lihtsalt liiga ilus, ebatõeline, seega mitte tõsi ning võimatu, ja saaks otsa. Maailmal käivituks enesehävitusprogramm, sest mitte ämberdades me rikuksime kolossaalselt universaalset tasakaalu ja kaboom.
Anyways, see oli mõnda aega tagasi, aga kerkis uuesti tulles täna töölt, kui pidime teise grupiga nentima, et on olnud ideaalilähedane päev, rõõm kasvab eksponentaalselt, kahju et me kohe-kohe kõrvitsateks muundume. Yada-yada, everyone gets the drift, kuna see ei ole kirjand, siis ma ikkagi ei piira ennast veel, olen ebakorrektne ja rõõmus (ja teemavalikus äärmiselt ebapüsiv, eksju).
Mul on nüüd kolm minutit aega näha, kas mu tänane õnn lõpetab maailma, aga ma ei jää seda kirjutades ootama, sest muidu läheb see särav üllitis hhukka enne, kui kellelgi on õrnemgi võimalus seda näha. St, oletades, et maailmalõpp ikka tuleb. Vaatame.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment