Nagu arvata võis ei saanud maailm veel otsa, tõenäoliselt kasvas ainult kosmiline karmavõlg. Kuna täna oli tegelikult võrdlemisi mõttekasin päev tuleb mõlgutada üleeilseid mõtteid. Näiteks muusika otsatust ohtlikkusest.
Tegelikult ma ei tea, enamustel ilmselt ei ole nii, aga mulle avaldab muusika tohutut mõju. Näiteks mõni nädal tagasi langesid kokku kolm asja: iseseisev filmipiidlemine muusikatunnis, vaba pärastlõunatund ja TKR kinnine arvutisaal, mis viisid mu hoopis muusikat kuulama. Vaadatud filmist mõjutatuna valisin välja kõige meeldivama kujundusega albumi (Miserere) ja... veetsin pooltunni süvausklikuna. Väike, peaaegu antikristlik, mina kaotas pooleks tunniks täielikult aja ja ruumi taju, uskus kõiksuses valvavat vanajumalat, viimset kohtupäeva ja kõiksugu muud vahvat. Emotsioon on loomulikult kirjeldamatu, aga hiljem järele mõeldes ehmatas vastleitud poikvel silmadega fanatism ära küll.
Järgmine peatükk sama teema all: laupäevane Hedvig Hansoni ''Ema laulud'' (no loomulikult ei läinud vabatahtlikult, töö), kus toimus nutt ja hala kõrgemal astmel. Saadetud see kõik tundest, et elu eesmärk on siiski korter Kalamajas ja paar podisevat põngerjat, hästi ruttu sealjuures. Palju huvitavaid kujutluspilte tekkis selle tunnise sundolukorra ajal, mõtteid ka. Sest tõesti, pohhui see viimaste kuude Gordioni sõlm ja kogu teadliku elu drillitud haridus-, elu- ja kõik muud standardid, iseloomu viskaks ka kohe takka järgi.
Loomulikult naases mõistus poole tunni jooksul peale saalist väljumist, lahkus kalamajaentusiasm koos õnnetute karvasevõitu kunstipoistega , jumal tänatud. Muusika on ohtlik ja õudne ning mina oman äärmiselt halvasti valitud töökohta.
Uus aasta ka loomulikult, mina ärkasin sellele alles nüüd, vist on tsükkel sassis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment