Neljapäev

Täna räägime kunstist. Või keemiast, aga kuna ma ei taha rääkida keemiast, siis me räägime ikkagi kunstist.
Eile oli kunstiajaloo tund, oli kurb. Miks oli kurb? Sest me õppisime romantismi ja realismi vihjetega peatselt saabuvale impressionismile. Iseenesest okei, mul ei ole nende vastu pooltki nii palju kui näiteks dada, futurismi, hüperrealismi või, jumal küll, tubismi vastu. Küll aga käis jutust läbi mulle teada, kuid ilma pideva kunstihariduseta vist hämar fakt - romantismi loetakse esimeseks moodsa kunsti vooluks. Ja jõuame asja tuumani, seda loetakse esimeseks, sest nemad alustasid otsese vastandamispoliitikaga. Meie teeme nii, vastupidiselt eelmistele, sest nemad on lollid ja nende viis on vale ja kole ja sobimatu. Esimeses kolmikus, klassitsim-romantism-realism, on ka ilmselt kõige selgemini see näha. Aga ajtab kunstiajaloo tunnist, see ei olnud tegelikult põhiline, mõte oli arengutüübi vahetumises. Vanast arenev ja sündiv uus asendati vana purustava uuega, nagu põrkaks ringi kera sees: omalt kohalt risti vastu, väike nurgamuutus ja jälle vastu (reaalkool kammib ära, ikka kohutavalt). Ma saan aru selle arengutüübi eelistest, eriti praeguse ühiskonna ja kiirete muutuste kontekstis, praegu ei kujutaks teisiti ettegi, ma arvan. Aga samas mind siiski häirib see uuendusmeelse ja edasipürgiva põlvkonna (minu) suhtumine, et vanemad tegid kõik valesti, meie teeme uuesti ja paremini. See on lihtsalt liiga ''flailing around'' suhtumine, eriti liites sinna imho seotud nähtused nagu noorusekultus ja ''kõik seksikaks'' buum. I'm in over my head, tõenäoliselt. Aga täna oli see, mis kripeldas, homme on midagi muud.
Tagasi keemiat õppima.