Tööpäev

Mm.. Elu on olnud vahepeal, siis blogil ei ole ruumi. Sellest elukesest midagi rääkida ka ei ole, kõike on plaju lihtsalt, palju tööd, palju pidu, palju eufooriat ja melanhooliat, mõtteid.
Homme on viimane tööpäev, woot!
Aga miks ma tegelikult blogiakna lahti võtsin, mitte ju selleks, et öelda, et mul midagi öelda pole. Tegelikult ma tahtsin lõhnadest rääkida, mina ja mu metslooma instinktid.
Eile haarasin vale kreemituubi järele, ei sattunud mitte kibuvitsaline suvine, vaid paksult mee järele lõhnav talvine ollus. Lihtne, selge, eksju, loll laps, pane vale tuub käest ja otsi õiget! Aga ei, ma jäin nuusutama seda... sest sellega koos tuli mitmete külmade kuude hommikusi mõtteid ja emotsioone, selliseid ilusaid. Siis mul oli kahju natuke, aga ainult veidi. Tegelikult hakkasin hoopis mõtlema jälle, et ma olen ju varemgi nii teinud, küll kreemituubide, küll lõhnadega, need toovad kohe mingi aja tagasi ning olemegi nagu metsloomad, nuhutame minevikku. Kummaline.
Ja tulid meelde kõik need lõhnamomendid, vanaema kortermaja iidne puutrepp, kodukorter, kui kaua eemal olnud, mõned lacoste ja mahaloksutatud õllega ruutmeetrid, miski äärmiselt nakkuv kätekreem, ja veel ja veel. Minu noor elu on siiski vist juba päris pikk olnud... vähemalt vahel tundub nii.

Puhkepäev

Nüüd ei ole nädalapäevi, graafik on. Viimased viis päeva on üldse olnud nagu üks ajatu päev, mis kestab igavesti. Ehk siis oli viis kaheteisttunnist tööpäeva, üks puhkepäev vahel. Aga siiski asju juhtus, hämmastav, et sündmuseid on sama palju kuidagi, ükskõik, kas sa veedad oma aja midagi kasulikku tehes (töö) või mitte (naudid ennast ja elu, eksju). I'm enjoying being busy to the fullest.

Aga, mis siis oli.
Esimene kakskümmend kukkus, oh my god, it's happening to us, me saame täiskasvanuks ja siis vanaks ja sureme ära. Huumor. Oleks nagu enesestmõistetav, aga sellised asjad on siiski... kuidagi ootamatud. Kahe tööpäeva vahel pidu ja piibuöö, 4h und. Sain esimese 'workaholic' templi. (Palju önne, veelkord.)
Hämmastavalt rõõmus päev tehes sporti ja muidu tormeldes mööda linna. Ujuma ka jõudsin. Aga nagu alati liigrõõmsatel päevadel tõi õhtu sõbra ja jutud. Ei olnud seekord toredad jutud, vestlus hoolimisest ja austusest ja kooseksisteerimisest. Miks inimesed ei oska ja ei saa aru liiga tihti, ei õpi. Liiga vastik teema laiemaks aruteluks.
Raamat vaikselt tiksub, 'Võlumäge' loen, ajendab ajateemalisi mõtisklusi ja suurendab sallimatust mittetöötavate indiviidide vastu. Mul on vist kinnisidee, või noh, päris kindlasti. Ma olen töö usku. Ilu usku ka tegelikult, aga see on nii abstraktne mõiste, isiklik ja hoomamatu. V-b ma kunagi kirjutan sellest pikemalt, praegu... see ei ole teemas.
Ja ma oman taaskord valesti valitud töökohta :D. Nimelt olen ma umbes nanomeetri kaugusel meestepintsakute fetisheerimisest, I mean, noormehed ülikonnas on alati olnud... ahem, võrdlemisi kompud, aga see ületab juba kõik piirid. Need on isegi seal puudepeal kümnekaupa rippudes ligitõmbavad.
Rääkides tööst ja usust ja noormeestest, oli ka vestlus sõjaväe ja lastetusmaksu ja inimesekssaamise teemadel. Kõik need asjad on omavahel seotud, ausalt. Nimelt mehed, kes viilivad sõjaväest on äpud. Kolossaalselt, väljaspool igasugust kahtlust, viilijatele määraks kohe topeltaja, sest just neile ongi seda kõige rohkem vaja. Aga sealt edasi naistele, et miks meie siis ei pea tegema läbi mingit kohutavat 'naisekssaamise' katsumust, noh, nagu nt oma vaagna paigastnihutamine ja jõle ajutine deformeerimine. See ju puhtalt valikuline, keegi ei sunni... peale lastetusmaksu loomulikult, aga see tundub ka nii... ebaeetiline kuidagi, nii maailma rahvastiku kui ka üksikisikule tehtava kadalipu pärast, kui ta ei saa lapsi ja seda igati tõestama peab hakkama, kinnimakstute vältimiseks peaks ju tegema riikliku kontrolli kõigile lasteta naistele või mis? Ja siis loomulik geenius tegi oma tööd. Lasteta naised saadame kolmekümne eluaasta täitumisel samuti ajateenistusse, teenigu riiki ja isamaad teisel viisil! Sõtta ma neid loomulikult ei saadaks (*neid* sest mul ei ole kavatsust nende hulka kuuluda), see oleks... vale nii mitmel tasandil, mida ma ei hakka põhjendama. Eks kogu jutus oli huumorit rohkem kui tõsist kaalutlust, aga veendumustesupp oli ka paks. Et siis poliitikasse minek.
Ja... nii oligi. Jäegmise korrani.

Neljapäev

Ma ei saa märkimata jätta enam, et mind häirivad ja saadavad ühed lauluread, pikemat aega juba. Cookies, kui keegi saab aru kustkohast need on.

And I've had recurring nightmares

That I was loved for who I am

Missed the opportunity

To be a better man

...

Aga filo kütma ei hakka, töö ootab mind.