Reede

Just natuke aega tagasi juhtus miskit esimest korda. Just enne kui ma vanni rahunema läksin. Nuh, blogiperverdid, on lõbus?

Ma lõpetasin järsult ja kategooriliselt ühe isikuga suhtlemise. no biggie, I knows, has happened before. Inimesed ikka teevad üksteisele kurja kuidagi ja asjad lähevad sassi ja siis on gordioni sõlm. Aga selles ka pole asi.
Ma kustutasin ta kaardilt, sest ta rääkis mulle oma eluvaadetest ja ideaalidest. (see kõlab nii kohutavalt) Üks väike virtuaalne vestlus, mille käigus nii muuseas teatati veidi kaugenenud sõbrale asju, mis põhjustasid... õudu. See oli õud ja tülgastus ja ahastus, sest need mõtted olid jälgid ja rüvedad ja mõjusid kui sulatinaga üle valamine. Mu käed värisesid, mu põsed lõid hõõguma, süda läks pahaks ja mulle tundus, et ma hakkan kas oksendama või nutma.

See kõik kõlab... kummaliselt, mulle endale ka. Nagu ma oleks viisteist ja teada saanud, et mu parim sõbranna ei armastagi Marilyn Mansonit rohkem kui elu ennast. Aga on asju, põhimõtteid, mis... lihtsalt toimivad nii, tundub. Asjad, mis ei ole mitte lihtsalt arusaamatud, vaid nii fundamentaalselt vaatlejale valed, et mõjuvad antiainena. On nii kohutav kuulda selliseid sõnu, ideid, väljendatuna kellegi poolt, kes on olnud väga suur elu osa noh... nii aasta vältel. Ma ei oska seletada siin midagi, ega õigustada või muud sellist. Aga ma vist saan nüüd paremini aru ühe uskliku tüdruku näolt läbi käinud emotsioonidevivarrist kui ma halva juhuse tõttu rämedat satanistlikku laulukest pidin eksponeerima.